Vastilmunud “Koduleivaraamat” pakub ohtralt lugemis- ja isetegemisrõõmu.
Mõni nädal tagasi, kui kodus leiba tegin, istus seitsmekümnele lähenev ämm laua ääres ja jälgis mu tegemisi. Ning meenutas, kuidas ta kord kolmeteistaastase plikatirtsuna leiba tegi.
Vanaema oli pidanud just leivateo päeval kodust ära minema, nii see tähtis töö tema teha jäigi. Enne äraminekut pani memm kella lauanurgale — tainast tuli sõtkuda täpselt tund aega — ning luges lapsele sõnad peale: “Vaata et sa põlle ette paned!”
Põll pidi olema selline, mida sai paeltega selja pealt kokku siduda. Miks just paeltega, seda ämm ei teadnud. Sest vanaema ei öelnud ja laps ei märganud küsida ka.